Tagasi omaenese keskmesse - Kristina Paškeviciuse Kristallkambri kogemus
Kristallikoja Kristallkambrit külastas juuni lõpus tuntud tantsija, koreograaf, loodusterapeut ja ökoaktivist Kristina Paškevicius. Juba varem kokkulepitud päev osutus päevaks, mil saeti maha märgilise tähenduse omandanud Haabersti Hõberemmelgas Paldiski maantee ääres. Kristallikotta saabudes on Kristina läbielatu tõttu silmnähtavalt nukram kui tavaliselt. Pikema jututa siirdumegi Kristallkambrisse, paneme sobiva muusika mängima, lebame kahekesi ja laseme kambril end tasakaalustada ja tervendada. Kambris muutub teadvuse seisund ja muuhulgas ka ajataju, 40 minutit möödub ootamatult kiiresti.
Hõberemmelgas, inimsus ja maailmavalu
„Hõberemmelga maha võtmine võttis minu jaoks kokku kogu praeguse metsateema ja selle, et nii õudselt palju sõda on maailmas. Ja väikesel armsal öko-eestil on nüüd siis vaja oma inimestega sõdida. Kutsuda välja eriüksused ühe puu juurde, kus on paljajalu toredad ja rahulikud inimesed ning neid seal kiskuda ja rebida. No püha taevas! Politseinik on ju inimene, ametnik on inimene ja puukallistaja on inimene, ajakirjanik on inimene ja poliitik on inimene ja meie lapsed on inimesed. Meie kõigi lapsed laulavad koos laulupeol ja tantsivad tantsupeol, me käime samas poes, oleme sama moodi õhtuks väsinud, meie kõigi lastel on sama moodi valus kui nad varba ära löövad. Kõik me oleme haavatavad ja tunneme valu. Kõik tahavad tegelikult olla õnnelikud, elada külluses ja rahus. Kuidas see siis niimoodi juhtub, et me jääme üksteisele teele ette või kiusame teineteist või ühel hetkel mõnitame, sikutame ja teeme üksteisele haiget, aga keegi me seda oma ellu ei taha ja oma lastele ei taha. Kui maa on lage ja kole, siis me seda ju oma lastele ei soovi,” räägib Kristina oma päeva läbielamistest ja nendib, et toimunu võimendas temas maailmavalu ning sellel taustal oli nii kohutavalt hea Kristallikambris lõõgastuda.
Tagasi omaenese keskme rahusse
„Ma sain aru, et minule ei pea meeldima kellegi teise inimese asjad, teisele ei pea sobima ega meeldima minu elu, aga see, et leida oma kese, leida meelerahu, tulla oma keskmesse igas hetkes, seda me vajame kõik – ametnik, politseinik, puukallistaja, kes iganes. Rahu ja harmooniat iseendas, olgu su valitud tee siis milline tahes, seda vajavad ju kõik. Kristallikamber ja energeetiline teraapia pakuvad seda igal juhul, ükskõik, mis elualal sa ka oled,” nendib Kristina ja jätkab: „Tegelikult võiks näiteks politsei iga päev broneerida oma töötajatele kaks tundi Kristallkambris. Konfliktsed töösituatsioonid mõjutavad kindlasti kõigil elualadel töötajaid ja seda negatiivset ei peaks koju pere ja laste juurde viima. Kristallkamber oleks selleks ideaalne koht. See on nagu sügavale maa sisse minek, nagu pessa minek, neutraalsesse kohta minek. Selline kamber võiks olla nii riigikogus kui ka politseimajas kui ka ajakirjanike majas, kuhu inimene saab minna ja lihtsalt minna oma keskmesse, rahusse. Et mis iganes otsuseid sa oma tööelus siis vastu võtad, et need oleksid sinu keskme sügavusest tulevad otsused. Sellist maailma ma juba usaldaks rohkem,” tõdeb ta.
Kaasaja pingelisest elust tulenev teraapiavajadus
„Terapeudid peaksid olemagi igapäevaselt tööl ka pankades, ajakirjandusmajas, politsei, riigikogus, linnavalitsuses,” pakub Kristina julgeid tulevikuvisioone. „Kuidas ühendada hästi ratsionaalne pehmema ja loomingulisemaga?” arutleb ta edasi. „Inimesed on ju kõikjal oma inimlike vajadustega, olenemata elualast, polegi nad nii erinevad. Kõik inimesed vajavad kaastunnet, hoolitsust ja pai, eriti need, kelle töö on vägivaldne või väga vastutusrikas. Terapeudid peaks selliste institutsioonide juures riiklikul tasandil tööl olema. Olgu need siis kätega ravitsejad, kristalliterapeudid või massöörid, keegi, kes pakub inimlikult koos veedetud aega ja annab võimaluse oma keskmesse tulla. Tänase päeva päevakajalises kontekstis on mul kohutavalt hea meel, et ma Kristallikotta sattusin ja kogu see maailmavalu täna koos minuga. Nüüd tunnen ma, et mu meel on rahunenud. Ma ei vii seda maailmavalu koju oma laste juurde, vaid olen oma keskmes ja saan aru, et siin ja praegu pean ma ikka oma lastele süüa tegema ja unejuttu rääkima, aga ma ei tee seda enam maailmavalu ja vihaga hinges, vaid rahunenuna ja süvenenuna sellesse, mida mina muuta saan ja kuidas mina elada tahan.”
Sügavam isiklik hingeline kogemus
„Kambris tundsin, et minust hakati mingeid halle kihte välja puhastama. Tajusin, et kui minna Universumi keskmele või Jumalale lähemale, seda valgemaks ruum läheb. Kui lähed dualismi kihtidest läbi ja välja, siis seal seda halli saasta enam ei eksisteerigi, see lahustab nagu täielikult ära, kõrgemaks potentsiaaliks või puhtaks energiaks tagasi ja minus tekkis küsimus, et näidake mulle siis maa peal neid võimalusi ja kohti, kus eksisteerivad siin need ruumid, kus ma saan seda teha. Kuidas ma siin igas hetkes saan seda puhastada ja tervendada, mida mul vaja on ja siis tuligi, et parim selline ruum on Olemine. Lihtsalt olemise olemine, Mina Olen olemine. Puhtas olekus, kus katkeb igasugune sisemonoloog, sisedialoog, kus sa oled lihtsalt puhtas loojaolekus ja sa võidki ise igas hetkes kõike puhastada ja lahustada. Sa saad seda seisundit ise ka esile manada ja igas hetkes luua. Selline vastus tuli. See oli väga huvitav kogemus,” räägib Kristina edasi. „Mul on nii hea meel, et ma tänasel päeval just Kristallikambrisse sattusin. Tänases sõjameeleolus ei tahtnud ma muud kui kõike peatada ja see kambris ka õnnestus,” tõdeb ta.
Rahulik ja hoitud olemine
Kui küsin, kas tal tantsija inimesena raske polnud muusika saatel lihtsalt liikumatult kambris lebada, vastab Kristina, et kiusatust liikuda tal ei tekkinud. „Kuigi teinekord tahaks proovida kambri põrandal vaikselt justkui looteasendis tantsida. Võrdlus emaüsaga tekkis küll. Sügavalt rahulik ja hoitud olemine.” „Kristallkambri ruum tekitab kiiresti süvalõdvestuse seisundi, ärkvel unenägemise seisund tuleb väga kiiresti kätte. Täna olin nii habras ja haavatav saabudes, et rahunemine oli äärmiselt teretulnud ja mulle väga vajalik,” võtab Kristina oma muljed ja läbielamised kokku.