Armastatud laulja Laura Põldvere koges kristallkambris tõelist rahuseisundit ja võimalust aeg hetkeks maha võtta. Tema kiire elutempo juures on see tõeline luksus ning kristallide tervendav mõju soodustas lõõgastumist väga.
Laura tunnistab naerdes, et ta on selline inimene, kes vahel ärritub asjade peale, mis pole tema võimuses või mis teda kuidagimoodi takistavad. Näiteks kui ta peab kellegi järgi ootama, ei saa asju ise ära teha või kedagi milleski vajalikus aidata. “Kristallkambris sain ma aga sõnumi, et mõnikord tuleb lasta asjadel lihtsalt olla, alati ei pea midagi tegema. Küll aeg näitab, mis on õige ja mis mitte,” mõtiskleb Laura oma kristallkambris saadud mõtete üle.
Artisti elu nõuab palju suhtlemist, intervjuude andmist, lavaproove ja esinemisi, stuudios salvestamist ning ringi reisimist. See melu, tempo ja pidevalt liikumises olek paneb proovile kontakti südame ja hingega. Lihtne on end nn maskide taha ära peita ja emotsionaalsusel värvid kaotada. “Kui ma kambrisse sisenesin, siis hakkasid mul automaatselt pisarad voolama. Ma ei ütle, et olen ekstratundlik või sensitiivne inimene, aga eks ma ikka tunnetan energiaid,” nendib Laura.
Teine mõte, mis lauljatarile kambrisoleku ajal kõlama jäi, oli seotud teda ümbritsenud kristallidega: “Täpselt nagu kristallid näitavad, kus-mis tulema peab, nii näitab ka elu õigel hetkel oma õiget suunda, tuleb vaid osata näha elu märke, neid usaldada ja seejärel lasta voolul end kanda.”
Vaikides lihtsalt olla
Vahel tahame asjadest rääkida, küsida ja uurida ning lahti harutada igasugu muresid, probleeme ja arutlusi, kuid vahel on kõige mõnusam lihtsalt olla. Ja seda kambrisoleku aeg Laurale ka võimaldas. “Sain olla vaikides oma asjade keskel, kellegagi rääkimata või vastuseid andmata. Seetõttu polnud mul mingit soovi ega sundlust minna kuhugi “rännakule”, mis kahtlemata võib 200 000 kristalli keskel väga võimas kogemus olla,” ütleb Laura, kes nautiski just seda, et sai kogu maailma eest peidus olles lihtsalt pikutada ja kristallide tervendavat mõju tunnetada.
“Eriti meeldis mulle see muutuv valgus, mis läbi kristallide tuli. Maailmas on niigi palju kurjust ja halba, headus on see, mida tasub võimendada. Ja isegi, kui ei suuda headust vastu võtta, siis on see nagu vanaema pai – ikkagi mõjub!”
Usub energiatesse
Kuigi Laura kiire elutempo ja toimetamised nii HR Agentuuri, Eesti Jazzliidu ja muusikaga suruvad teda jõuliselt ratsionaalsesse maailma, siis usub ta ikkagi ka energiatesse ja silmaga nähtamatutesse jõududesse. “Nii palju on asju, mida me ei näe ega suuda võib-olla isegi tunnetada, aga see ei tähenda, et seda pole olemas. Kahtlemata tajume me kõik energiaid, kasvõi seda, kui kallimal on halb tuju või armas sõber on haiget saanud. Saame aru, et midagi toimub, kuigi silmaga seda ei näe.”
Liigselt esoteeriline või igapäevaselt vaimset usku Laura pole. Jah, tal oli pikka aega talismanina reisidel kaasas ema kingitud sõrmus ja aeg-ajalt puhastab ta kodu salveiga, kuid erinevad rituaalid ja uskumused tema päevi siiski ei saada. “Usun, et inimene peab valmis olema ja sageli tulevad need sammud tasahilju. Ma usun erinevatesse meetoditesse ja praktikatesse, aga olen kuulnud ka negatiivseid kogemusi. Seega peab olema ettevaatlik, mida teha ja kus teha, sest ka terapeut peab olema puhta südamega,” ütleb ta.
Hiljuti kinkis sõbranna talle tänulikkuse päeviku ja selle täitmine on Laurale väga positiivselt mõjunud. “Nii hea tunne on iga päev kolm asja sinna üles kirjutada! Ja kui see juba mõjub, siis saavad suuremad asjad veelgi paremini toimida,” leiab ta. “Kõige probleemsem inimene meie elus oleme me ise. Mõtleme üle, käitume halvasti, ei palu andeks, oleme solvunud, tekitame probleeme jne. Kõik need rituaalid on vajalikud vaid iseendale, et vormida endast parem inimene ja ka elust paremini aru saada.”
Saatuse ettemääratus ajas vihale
Laura mäletab, kui seitsmendas klassis tuli neile kooli külla pastor ja nad pidid kirjutama kirjandi teemal “saatus”, siis keesid tema sees mitmed tulised emotsioonid. “Ma olin vihane ega suutnud mõista, kuidas on nii, et keegi on minule saatuse ette määranud ja nüüd ongi nii! Täna olen ma kahe-vahel – usun, et on mingid situatsioonid, inimesed ja hetked, mis on meie eludes ette määratud, aga teisalt usun ka, et me ise saame otsustada, kuidas reageerime ja mida elus ette võtame.”
Natuke Laura siiski usub, et igaühele on antud mingi ülesanne või eesmärk siin elus. Ta mõtiskleb, et üks võib saada ülemaailmseks superstaariks, aga teisel võib olla tollest talendikam hääl, kuid tema ülesanne siin elus on mõjutada teisi inimesi näiteks hoopis lauluõpetajana. “Aga tänu sellele õpetajale saab keegi puudutatud. Tihtipeale me ei tea, kui palju me teisi inimene oma tegudega mõjutame!”
Nii proovibki Laura elu usaldada ja teada, et isegi kui kohe ei saa suurest pildist aru, siis on see tihtipeale tagantjärgi vaadeldes selgem, loogilisem ja arusaadavam. Seetõttu tasub anda endast igal hetkel parim, usaldada elu ning teada, et kuigi saatus võib olla meile teatud asjad ette määranud, saame ka ise oma elu palju muuta.